Juht vajab otsustades nii koopameest kui analüütikut.
Tehtud otsus tundub meile ikka hea ja õige vähemalt selle otsuse mõjude selgumiseni. Kui sageli aga mõtleme järele selle üle, mis õieti juhtus ja miks? Otsustamine on inimese teadlik valik eri käitumisalternatiivide vahel. Kui teadlikult me seda valikut päriselt teeme, on juba iseasi. Kas olete märganud, et kohates võõrast inimest või sattudes ootamatusse uude olukorda, on teie peas suhtumine sellesse inimesse või olukorda ning otsus edasiseks käitumiseks ja tegutsemiseks juba valmis? Kõik toimub kiiresti ja justkui iseenesest. Mõtetest saavad sõnad ja sõnadest teod. Enamasti läheb kõik hästi või suudate te vähemalt takkajärgi end veenda, et isegi kui midagi läks teisiti kui oodatud, ei olnud see teie otsustamise või tegutsemise tagajärg. Aga mõnikord sunnib elu ka endalt küsima – mis läks valesti, mida ma oleksin saanud teisiti otsustada või teha.
Need, kes õpetavad inimestele üleelamistarkusi looduses toimetulekuks, on võtnud kasutusele STOP reegli. Selle abil püütakse inimesele anda vaimne tööriist kriitilises olukorras, näiteks metsa ära eksinuna, adekvaatseks käitumiseks. S – Stop, peatu, ära torma; T – Teadvusta olukord; O – Orienteeru, määra kindlaks oma asukoht; P – Planeeri ette.
See reegel töötab risti vastu meie loomulikule käitumisele ohuolukorras, kus organism reageerib verre paisatavale adrenaliinile ja aju paneb meid tegutsema spontaanselt, intuitiivselt ja kiiresti. Samas nõuab olukord aga rahulikku infokogumist, olukorrateadlikkust ja kaalutletud tegutsemist. Niisiis õpetab ellujäämisinstruktor inimesele esmalt meis igaühes peituvast loomulikust/loomalikust käitumisest mõistusega üle olema ja aitab alateadvuslikult otsustamiselt liikuda teadliku otsustamise poole. Kõik muud teadmised ja oskused saab enda hüvanguks rakendada alles pärast seda – kui oma sisemisest loomast, kes tahab lihtsalt tormata näiliselt lähima valgusallika suunas, on üle saadud.
Kahesüsteemne otsustaja
Iisraeli-Ameerika psühholoog ja majandusteadlane Daniel Kahneman esitas 2003. aastal teooria mõtlemisprotsessi ja otsustamise duaalsusest. Ta kirjeldab kahte otsustamise süsteemi, millest esimene on evolutsiooniliselt vana, loomariigiski valitsev instinktiivne, intuitsioonile ja emotsioonidele rajanev alateadlik otsustamine. Teine süsteem on evolutsioonilisest perspektiivist vaadelduna suhteliselt uus, ainult inimesele omane, ratsionaalne, teadlik, faktide hindamisele rajanev otsustamine. Kui esimeses süsteemis on käitumine automaatne, siis teise süsteemi järgi käitumine on inimese vabatahtlik valik. Esimene toimub kiiresti, teine võtab märksa rohkem aega. Ühe puhul pole otsus ja sellele tuginev käitumine sõnastatud aga teisel on mõtted verbaliseeritud ja tihti kirjagi pandud. Need süsteemid esinevad inimese otsustuskäitumises samaaegselt ja teineteisega vaheldumisi – niisiis on igaühes meist peidus nii koopamees kui analüütik.
Mõistagi tekib säärast teooriat lugedes kiusatus asetada need kaks süsteemi hea-halva ja õige-vale skaalale ning väita, et „hea juht“ otsustab alati ratsionaalselt ja läbimõeldult. Samas kohtame me igapäevaselt inimesi, kes on valmis panustama märkimisväärset analüütilist ressurssi iseenda tehtud spontaanse, emotsioonipõhise otsuse takkajärgi ratsionaalseks põhjendamiseks. Jätkuvalt on „meeldib-ei meeldi“ või „tahan-ei taha“ üliolulised argumendid ükskõik millise, olgu olmelise, inimliku või ärilise otsuse tegemisel. Niisiis on targem leppida tõsiasjaga, et mõlemad kirjeldatud süsteemid on meis alati olemas ja erinevas olukorras aitavad need meil erineval viisil ellu jääda ja edu saavutada.
Head ja vead
Intuitiivsel otsustamisel on kahtlemata omad puudused, kuid see on meile sõna otseses mõttes looduselt kaasa antud ning aitab kiiresti orienteeruda ülimas infokülluses, mida meie meeled ajule pakuvad. Nii kategoriseerime näiteks inimesi ülikiiresti ea, soo, väljanägemise, rolli jms tunnuste põhjal ja anname neile esmase hinnangu ilma, et me konkreetsest persoonist midagigi täpsemat teaks. Kuvame meile lähemalt tuntud üksikisiku omadusi automaatselt isikuga sarnaste inimeste gruppi kuulujatele. Eeldame, et mõnede kergesti nähtavate omaduste äratundmine inimese juures annab meile võime ennustada inimese käitumist ükspuha millises hüpoteetilises olukorras. Niisugune käitumine ei põhine mingile objektiivsele infole, kuid võimaldab meil ilma kõigesse faktiliselt süvenemata ehk selleks energiat ja aega kulutamata oma mõtte või otsusega kiiresti edasi minna.
Ratsionaalne otsustamine näib esmapilgul parim mida teha, kuid järele mõeldes tuvastame, et suudame koguda ja analüüsida vaid meile kättesaadavaid fakte, mis moodustavad siiski vaid mingi osa olukorra kohta eksisteeriva info kogumahust. Samuti ei puudu analüütilises protsessis oma subjektiivne aspekt – sest lõpuks on analüüsija ise see, kes valib, milliseid fakte ta käsitleb, kui täpselt oletusi faktidest eristab ja milliseid hinnanguid neile annab.
Kui intuitiivne otsustamine on tõepoolest looduse and, mis on suuresti seotud inimesele kaasa antud isikuomadustega ja lapsepõlves omandatud põhihoiakutega, siis ratsionaalne otsustamine on elukestvalt õpitav ja arendatav oskus.
Korrastagem mõtteid
Juhtimisteadlased on läbi aegade loonud hulgaliselt mõttemudeleid, mis aitavad otsustajal oma mõtteprotsessi korrastada ja hallata. Enamasti on siin tegu lineaarsete-kaskaadsete või tsükliliste mudelitega, mis jagavad tervikprotsessi – ideest või ülesandest tulemuseni, loogilisteks osadeks või etappideks. Sellistest mudelitest leiame ikka ja jälle sarnased põhiosised – olukorra- ja eesmärgiteadlikkuse saavutamine, eri tegutsemisvariantide loomine, variantide analüüs ja süntees, valiku tegemine ehk otsustamine. Kaasajal pannakse reeglina otsustusprotsess samasse tsüklisse täite- ja hindamisprotsessiga. Nii luuakse kestlikult sidus juhtimine, kus iga otsuse elluviimisest ja tulemuse hindamisest püütakse jällegi analüütilisel teel saada õppetunde järgnevate protsesside juhtimiseks.
Pealispindsel vaatlusel näivad sellised mõttemudelid üsna lihtsakoelised ja elementaarsed. Juhid usuvad, et nad teavad ja oskavad seda kõike juba ammu. Ja küllap see nii ongi. Tegelikust probleemist saame aimu, kui küsime endalt – millal viimati tegelikult mõnd soovitatud mõttemudelit otsustamisel kasutasime? Millal kaasasime oma meeskonna tegevusvariantide väljatöötamisse ja hindamisse? Või millal viimati analüüsisime oma mõne konkreetse otsuse tulemit läbi otsustusprotsessi eri osiste? Kas otsisime oma viga olukorra hindamisest või tegevusvariantide loomest? Või esitasime ühe tegevusvariandina esimesena spontaanselt pähe tulnud idee ning kasutasime kogu ülejäänud energia selle õigsuse tõestamiseks teistele ja iseendale? Neid küsimusi maksaks endalt küsida igal juhil. Ja mõistagi oleks hea mõte saada hästi tuttavaks oma sisemise koopamehe ja analüütikuga, sest nad mõlemad on meile elus suureks abiks.
Erik Reinhold
juhtimistreener